10. sajand ja enne seda

VIII-VII sajand BC
Pronksiaja lõpust pärit laevkalmed, mis olid levinud Ojamaal (Gotland), olid leidnud oma sadama ka Eestis – kaks Saaremaal Sõrves ja üks Tallinna lähedal Väos. Need kivilaevad on üksiti silmsidemeks, mis sirutub läbi aastatuhandete Läänemerel seilanud veesõidukiteni. Samaealiste kindlustatud rannikuasulate säilmed ja leitud võõramaised esemed tõendavad omalt poolt, et juba pakkus meri siinsele randlasele igapäevase toiduse kõrval ka enamat – nii meretagust kaupa kui rünnakuohtu. Kahtlust pole selleski, et Rävalas randunud võõras, kelle kalme kiviääris teda kujukalt tutvustab, oli pärit Ojamaalt. Ja ehkki ta laev ei kinnitanud otsi veel Tallinna sadamasillal, tuleb ometi tõdeda, et just sinnasamasse randa kerkis hiljem suur sadamalinn.

325 BC
Umbkaudu sel ajal uuris kreeka geograaf, astronoom ja matemaatik Pytheas Põhja-Euroopa meresid, randu ja saari ning talletas nähtu oma teoses “Maailmamerest”. Õpetlane, kelle elukohaks oli kreeklaste koloonia Massalia (Marseille) Rhône’i jõesuus Vahemere ääres, randus esmalt Britannias, et foiniiklaste radadel tutvuda Cornwalli tinamaardlatega. Britannia idarannikult jõudis ta kuue laevapäevaga Thule saarele, millest päevatee kaugusel oli meri jääs. Öö kestis Thulel vaid paar-kolm tundi, seal kasvatati vilja, karjatati lambaid ja söödi mett. Tagasiteel sattus rändur merevaigusaarele ning käis arvatavasti ka Läänemerel. Kuidas reis täpselt kulges, ei saa me kunagi teada, sest Pythease kirjutise on kustutanud aeg. Kuid teost lugenud klassikute abiga läbi aastatuhandete seilates on kuulus kreeklane tublisti turgutanud nuputajate mõttelendu. Selle on kokku võtnud Lennart Meri: “Salapärase Thule asukohta on püütud määrata kahe tuhande aasta kestel ja nüüd on see lõplikult mattunud Thule-ainelise kirjanduse hiiglalasu alla. Fantaasia mänguväli on peaaegu piiritu: /–––/”
Tõsi, hõbevalge ulmelind on lehvitanud oma tiibu pea kõikjal – ka Saaremaa ja Rävala soolastes tuultes. On sattunud ta lummusesse ning purjetanud kauguste kutsel Maailmamerele mõnigi kuulus avastaja.
Küllap jumestaks ka Tallinna sadama esiajalugu pärimus kuulsast teadurist ja meresõitjast, kes juba enne Kristust Eesti vetes seilas, Rävala parimas sadamas peatuse tegi ning terasel pilgul ümbrust seiras. Sündinud on legend Kaali meteoriidiplahvatuse kutsest, mis olevat peibutanud ärksa vaimuga inimesi otsima merede ja mägede tagant Saaremaad, kust pole Tallinna reidile enam kauge tulla. Kunagi loojunud päike tavatul kombel itta ning inimkonna teadvusse salvestunult saanud see seik hiljem kirjasõnaks nii skandinaavia saagades kui Vahemeremaade mütoloogias. Mitte veel Pythease ajal, mis loomulikult ei takistanud teda pikka merereisi ette võtmast. Küsimusele, mida see kreeklane meie rannikult otsis, on vastatud: “Tulesaart.” Pytheas ise on kirjutanud: “Barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike heidab magama”. See olevat suure ränduri ainuke ehedalt säilinud lause.

AD 98
Rooma ajaloolane Publius Cornelius Tacitus mainis oma teoses “Germania” Läänemere kagurannikul germaanlastest ida pool “aestii” hõime (aestiorum gentes). Sõna jäi tähistama üht läänemeresoome rahvast, keda tuntakse eestlastena. Ilusat nime on pakutud ka teistele, ennekõike baltlastest naabritele – preislastele, leedulastele ja lätlastele (latgalid, seelid, semgalid), kuid mida muuta ei saa, on nimi ise ja tõsiasi, et selle kõla eestlastele külge kleepus. “Germania” veergudel järgnevad “aestidele” “fennid”, mis tõendab, et järgitud on tõepärast teekonda Põhjamere ja Läänemere rannikul. Kes iganes tahtis Läänemerele tiiru peale teha, pidi kohtuma nii preislaste, eestlaste kui soomlastega. Tacitus ise kohale ei sõitnud, vaid noppis andmeid kirjatükkidest, küsitledes ka sõdalasi ja kaupmehi, kes olid põhjapoolseid maid oma silmaga näinud. Kindlasti oli suur panus Pythease teosel “Maailmamerest”, vähemalt nende vahendusel, kes loetu edasi olid pärandanud. Pole võimatu, et euroopalikud “Estonians” ja “Finns” ulatuvadki Kristuse-eelsesse aega, sest Pythease pärandist on välja loetud, et Maailmamerel seilates oli ta väisanud ka üht lahesoppi, mida hiljem Läänemereks hakati kutsuma. Tacitusel astuvad “aestid” ette alles eelviimases peatükis, tähelepanu keskmes on germaanide sugu. Oma kujuteldaval rännakul piki Läänemere randa kirdesse suundudes oli aga roomlane sattunud päris tundmatusse paika ning “aeste” jäi iseloomustama vaid tõdemus, et välimuselt, keelelt ja kommetelt sarnanesid nad pigem sveebide (rootslased) kui germaanidega. Varasematest teaduritest võis Soome lahele sõita ning sealt uudissõnu hankida ainult Pytheas, sest ka kõige hilisem Tacituse-eelne allikas – Plinius Vanem – oli külastanud küll Germaniat, kuid mitte idapoolseid alasid.

AD 610
Ynglingide saagas jutustab laulik Tjodolv Svearike kuningast Ingvar Östenssonist, kes langes tasumisretkel Steini nimelises kohas Eestimaal ja kelle ta põgenevad relvavennad matsid Adalsysslas (Adalsysla) mere äärde. Saagades on kõlanud ka Ösyssla (Øysysla). Mõlemad kohanimed on ammu ära tõlgitud. Viimane tähendab Saaremaad ja esimene Mandri-Eestit.

AD 966
Nagu pajatab Olav Tryggvasoni saaga, said eesti viikingid Novgorodi suunduvalt laevalt saagiks Norra tulevase kuninga, kolmeaastase Olav Tryggvasoni koos ta ema Astridiga. Poiss oli Eestis kuus aastat kolme erineva omaniku valduses. Olavi ostis vabaks ta onu Sigurd, kes ajas juba mõnda aega Novgorodis asju ning käis ka eestlastega läbi. Õepojaga kohtus ta turul ega teadnud algul, kellega on tegemist. Oma õe saatusest polnud Sigurdil aimu, sest noosi jagamisel oli poiss emast lahutatud. Astridi päästis hiljem priiks rikas kaubitseja Lodin, kes kõrgest soost orjatari tehingu tingimusena endale naiseks võttis.
Kuna saaga ei anna selle turuplatsi aadressi, kus Olavi ja Astridiga kaubeldi, võiks seda peale Tallinna omistada ka mõnele teisele paigale. Kõne alla võiksid tulla Pärnu, Viljandi ja Tartu muistsel Pärnu-Pihkva kaubateel, mis ulatus Novgorodi, ja muidugi Saaremaa kui piraatide pärusmaa. Loomuvastane tegevus polnud aga viikingitele omane. Saaremaal oli kuus linnust, kuid taolisest sadama- ja kaubitsemiskohast, mis sobinuks Visby, Novgorodi ja Tallinna perekonnapildile, pole kunagi kuuldud. Küllap sõideti sealt suurema noosiga mandrile. Vähemasti kõrgem seltskond sõitis Novgorodi piki Soome lahte ning tuntud peatuse ja saagi jagamise paigaks oli seal Rävala randumiskoht. Nii tuleb Olavi ja Astridi jälgi ikka sealtkandist otsida.