20. sajandi keskpaik

AD 1926
21. veebruaril toimus Tallinna meremeeste maja – “Merimeeste Kodu” pidulik avamistalitus. Juba esimese tegevusaasta jooksul said kodus öömaja 1536 inimest, nendest 24 merehädalist. Kokku veetsid nad kõigi meremeeste ühise katuse all 8686 ööd. 1. märtsist hakati seal ka meremehi registreerima, laevale peale ja maha munsterdama, teenistuskirju väljastama, ning toimetama vahetalitust meremeeste ja laevaomanike vahel.
Veebruaris ja märtsis kippus jää taas nelja aasta tagant Läänemerel laevasõitu takistama.

AD 1927
Tallinna Vanasadamas uuendati üldise korrastamise kõrval järkjärgult põhjamuuli merepoolset külge. Vana kõdunenud puusein lammutati allpool veepinda ja asendati betoonplokkidega. Asfalteeriti Uus-Sadama tänav. See oli esimesi suuremaid teekattetöid, sest asfaldi laotamist hakati Tallinnas katsetama alles eelmisel suvel.
Novembris kuulutas Mereasjanduse Peavalitsus välja rahvusvahelise võistluse Tallinna sadama arendusprojekti saamiseks. Esimene auhind oli 400 000 marka, teine – 250 000 marka ja kolmas – 100 000 marka. Seni võis sadamale ette heita sellise plaani puudumist, mille tõttu olid iseäranis laoruumid (aidad) üsnagi süsteemitult välja ehitatud. Tööde esitamise tähtajaks oli järgmise aasta 10. märts.

AD 1928
Vanasadamas jätkus põhjamuuli ümberehitus. Jätkus ka läänemuuli veealuse osa väljakiskumine, et viia seal sügavus vähemalt 16 jalani (u. 4,9 m). Süvendati ja puhastati esimest basseini. Uussadamast juhiti raudteeharu sadamatehase juurde. Asfalteeriti Vana-Sadama (Sadama) tänav.

AD 1929
Jaanuaris toimus Kaubandus-Tööstuskojas nõupidamine, kus vaadati läbi Mereasjanduse Peavalitsuse juhatusel kokku seatud üldine Tallinna sadama tuleviku plaan. Osalesid kõik asjast huvitatud majandusringkondade esindajad. Esitatud kavandi eeskujuks olid rahvusvahelise võistluse tööd, mille hulgast ei leitud sellist, mis oleks üksi suutnud kogu tervikut kanda. Kalasadama ja rannasõidusadama asukoht ning edasine areng määrati olemasolevast kalasadamast loode suunas kuni Patareini, nähes seejuures ette suures ulatuses mere täitmist. Vanasadamat tuli laiendada ida suunas ning ehitada juurde 2700 meetrit kaijoont. Sadama maa otstarbekama kasutamise eesmärgil – võimaldamaks raudteejaama ja ladude rajamist ning raudteeharudele paremat ligipääsu – peeti õigeks seda läbivad kanalid kinni ajada ja sadamatehas viia teise kohta, millele pidi lõpuks järgnema sadamatehase basseini tagasitäitmine. Põhjalikke muudatusi nähti ette sadamapiirkonna tänavavõrgus ning üldse peeti oluliseks sadama läbimõeldumat sidumist linnaga. Paljassaare ja Miinisadama vaheline ala soovitati reserveerida vaba- või tööstussadama tarbeks, kuna sealt võis saada umbes 4000 meetrit kaijoont ning piisavalt ka tagamaad. Üldjoontes tunnistati esitatud nägemus vastuvõetavaks ning otsustati seda sadama arendamisel silmas pidada, rõhutades samas, et tegemist pole veel töösse rakendatava projektiga.
6. märtsil otsustas valitsus anda Baltiski linnale tagasi 1921. aastal vabasadamate jaoks kingitud ja tasuta kasutamiseks antud maatükid.
Jääolud olid talvel äärmiselt rasked. Kinni külmusid mitte üksnes Läänemere lahed nagu harilikult, vaid ka selle lääneosa koos Taani väinade ja Kieli kanaliga. Mitu laeva jäi jäävangi otse keset kanalit, rääkimata nendest, mis olid meres kinni. Tallinna sadamas jääväljadest läbipääsenud laevu “Suure Tõllu” abiga ikka käis ning sadam töötas. Ent kui jaanuaris oli sadamasse tulnud 110 laeva ja väljunud 97, siis märtsis oli neid vaid 12 ja 11. Leningradi sadam oli ametlikult suletud 15. jaanuarist kuni 10. maini, Helsingi sadam – 8. aprillist kuni 8. maini ning Riia sadam – 6. märtsist kuni 17. aprillini.
Üldiselt ei olnud jääolud Tallinna lahel halbade killast. Keskmisel jääaastal ilmus jää veebruari keskel ning kadus aprilli alguses. Kaubandus-Tööstuskoja “Teataja” andmetel oli sajandi esimesel veerandil Läänemere tähtsamates sadamates õhemat või paksemat jääkatet aastas keskeltläbi: Paldiskis – 13, Tallinnas – 34, Stockholmis – 89, Hangös – 92, Pärnus – 102, Helsingis – 122, Turus – 128 päeva.

AD 1931
1. novembril võeti kasutusse 88 kilomeetri pikkune Tartu – Petseri raudtee. Siht oli maha märgitud juba 1920. aastal ning 1929. aasta kevadel alustatud mullatöödega. Kogu ettevõtmine tugines põhimõttele muuta Tallinn Pihkvale kõige lähemaks sadamaks.

AD 1932
1. aprillist lõpetati Tallinna sadamas “riigi sillavahtide (kaimadrus) poolt laevade kinnitusotste vastuvõtmine ja lahtilaskmine”. Tallinna sadamakapteni teade, mille Kaubandus-Tööstuskoja laevasõidu sektsioon asjaosalistele edastas, lisab juhiseks: “Laevakaptenid ja laevakontorid, kellele laev adresseeritud, on sellest ajast peale kohustatud ise hoolitsema laeva kinnitusotste (trosside) vastuvõtmise ja lahtilaskmise eest sadamasillal.”

AD 1933
Eesti Vabariigi pealinna ametlikuks nimeks tunnistati Tallinn – nime lõpust kadus “a” – ning teine tore sadamalinn Baltiski nimetati ümber eestipärasemaks Paldiskiks.

AD 1934
Merega seotud võõrapärased nimed – saared, madalad, tuletornid, tulelaevad – asendati 1934/1935 tegevusaastal (1. aprillist-1. aprillini) tehti Vanasadamas põhja- ja idamuuli veealustes osades tuukrite abil suuremaid parandustöid, kolmandas basseinis tõsteti süvendajaga “Nord” välja umbes 21 000 kantmeetrit merepõhja ning hiivati üles vana sõjalaeva vrakk. Nii saavutati sügavus 9,6 meetrit kogu läänemuuli ulatuses.

AD 1936
Vanasadamas oli Kaupmehe sillal kerkinud vana aida alusmüüridele moodne reisijatehoone. Terasmööbliga sisustatud majas, mille ehitus maksis 60 000 krooni, oli kõik esmatarvilik – eriruum politsei- ja tollikontrolli jaoks, avar ootesaal kohvik-einelaua, ajaleheleti ja piletikassadega, pakkide hoiuruum ning härrade ja daamide toad.
Uussadamas viidi lõpule senise puidust “ühendusmuuli” uuendamine. 304 meetri pikkune kivimuul sai nüüd täies pikkuses tarvitamiskõlblikuks ning selle äärde jäid laevad kas remondiks või talvekorterisse.
Maikuus oli G. Sergo & Co pannud Tallinn-Helsingi liinile auriku “Aegna” võistlema Soome laevadega nii reisijate- kui kaubaveos. Tasub märkida, et 65 protsenti reisijatest Tallinn-Helsingi liinil olid eestlased.
Tallinn-Stockholmi liinil olid Eesti lipu all sõitnud Pärnu Laeva Aktsiaseltsi aurulaevad “Kalevipoeg” ja “Vasa”, vedades reisijaid ja segakaupa. Nüüd ostsid Pärnu reederid Norrast suurema aurulaeva “Kong Gudröd”, ehitatud Trondheimis 1910. aastal, panid talle nimeks “Estonia” ning võtsid liinilt maha “Vasa”.

AD 1937
13. oktoobrist hakkas Riigihoidja dekreediga kehtima “Sadamate seadus”, milles defineeriti sadama mõiste, käsitleti sadamate liigitust (riigi- ja erasadamad), nende valitsemist ja kasutamise korda, sadamakapteni ülesandeid ning eeskirju sadamatöölistele. Kuni selle ajani kasutati Venemaa 1903. aasta “Kaubandusseaduse” sätteid, 1912. aasta täiendustega.
17. novembril kutsuti “Sadamate seaduse” alusel Veeteede Valitsuse juures ellu Sadamate Nõukogu. See nõuandev organ koosnes ühelt poolt riigi ning teiselt poolt linnavalitsuse ja ettevõtjate ringkondade esindajatest. Aeg oli hakanud nõudma sadamaasjade läbimõeldumat ja tegusamat korraldamist kõigil tasanditel.

AD 1938
8. aprillil nimetati Veeteede Valitsus ümber Veeteede Talituseks. Riigiasutuse nimi muutus ehk veidi moodsamaks, ülesanded jäid endiseks.

Eesti iseseisvuse sünnist oli möödunud 20 aastat, millest esimesed kaks tuli selle iseseisvuse eest võidelda ning tööle sai hakata alles 1920. aastal. Nüüd oli vabariigis kokku 29 tehniliste nõuete järgi välja ehitatud sadamat. Suurim oli loomulikult Tallinna sadam, mille kaubakäive moodustas 1935. aastal kõigi sadamate kogukäibest 73,8 protsenti. Igal aastal külastasid Tallinna kuni paarikümne välisriigi laevad, mille hulgas hoidis kindlalt liidrikohta Soome.
Eesti lipu all olid tähtsad välisliinid: Tallinn-Helsingi, Tallinn-Stockholm, Tallinn-Kopenhaagen, Tallinn-Rotterdam ja Pärnu-Stockholm.
Vanasadama põhjamuulile oli rajatud raudbetoonist tuletorn koos sadamasuu tulega. Torni kõrgus veepinnast ulatus 17 meetrini. Sadama peavärav kujundati arhitekt Karl Lüüsi projekti järgi, mis oli saanud Veeteede Valitsuse korraldatud konkursil teise koha, kuid osutus paremini rakendatavaks. Torni juurde ehitati vahimaja muulivahi korteri ja kuuriga. Uusi muule ja basseine polnud ehitatud, küll oli tõstetud merepõhjast välja paras kogus muda, liiva ja rähka – umbes 600 000 kantmeetrit.

AD 1939
11. oktoobril saabus Tallinna reidile Nõukogude punalaevastik.
18. oktoobril alustas Punaarmee sissemarssi.
Paldiski sadamasse saabus vene sõjalaev “Luuga”, saatjaks kaks miiniristlejat. Sadam suleti kaubalaevadele ja kalapaatidele. Tallinna Uussadamas anti NSV Liidu merejõududele kasutada 9,8 hektari suurune veeala ja 1,4 hektarit maad, mille ümber ehitas Veeteede Talitus ligemale 400 m pikkuse piirdeaia.
1. detsembril katkes regulaarne laevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel.

AD 1940
Olid karmid talvekuud ning Läänemeri külmus üleni kinni. Alles mais pääsesid laevad Tallinna sadamas enam-vähem liikuma.
14. juuni varahommikul blokeerisid Nõukogude sõjalaevad Eesti Vabariigi sadamad ning suleti õhuruum.
25. juunil võttis Balti Laevastik Tallinna Sõjasadama ametlikult üle.
3. juulil alustasid sõite Kalarannast Piritale väikesed reisilaevad “Esto” ja “Kalev”, mis tähendas laevaühenduse taastamist Tallinna ja Pirita vahel.
2. augustil saatsid Tallinna Börsi ja Sadama Artelli töölised kirja Tallinna Sadamatööliste Ametiühingule, et sadam on laevadest tühi, mistõttu pole tööd ega palka.
16. septembril avati laevaliin Tallinn-Hanko, mis hakkas pidama ühendust Hankos asuva nõukogude mereväebaasiga.
29. oktoobril ilmunud NSV Liidu Merelaevastiku Rahvakomissariaadi käskkirjaga asutati Eesti Riiklik Merelaevandus, millele anti üle ka Eesti rannikul paiknevad kaubasadamad ja sadamapunktid.
23. novembril hakkas Eesti Riiklik Merelaevandus sadamaid üle võtma. Tallinna sadamale allutati sadamapunktid Narvas, Kundas, Roomassaares, Kärdlas ja Pärnus. Nendele allusid omakorda veel 21 väiksemat sadamat.
25. novembril vormistati Tallinna sadam Eesti Riikliku Merelaevanduse koosseisu Tallinna Merekaubasadama nime all.

AD 1941
1. jaanuarist anti Tallinna Merekaubasadam, tuletornid, tulelaevad ja meremärgid üle NSV Liidu Sõjamerelaevastiku Hüdrograafia Teenistusele.
25. veebruaril tunnistati NSV Liidu Merelaevanduse Rahvakomissariaadi käskkirjaga Tallinna Merekaubasadam koos Kopli, Tsitre, Ülgaste, Rohuküla ja Haapsalu sadamapunktidega I järgu sadamaks.
24. mail moodustati Tallinna Merekaubasadama ülema käskkirjaga komisjon Veeteede Talituse likvideerimise lõpetamiseks.
22. juunil tungis Saksamaa Nõukogude Liidule kallale. Selsamal päeval hõivasid sakslased reisilaeva “Estonia”.
3. juulil kutsus Jossif Stalin raadiokõnes rahvast üles jätma sakslastele “põletatud maa”. Tallinnale tähendas see ka sadama kui ühe tähtsama objekti hävitamist.
22. juulil saabus Eesti Riiklikku Merelaevandusse telegramm NSV Liidu Merelaevastiku Rahvakomissariaadist, millega anti kõik ujuvvahendid, sadamad ja kaldaehitised Balti Laevastiku käsutusse.
22. augustil hakati Tallinnast evakueerima laevu, tehaste seadmeid, varustust, sõjaväge ja eestlastest mobiliseerituid.
26. augustil lahkusid väed Tallinna sadamast, olles enne uputanud seal Stalini üleskutset täites laevu, purustanud portaalkraanad, külmhoone ja viljaelevaatori ning põletanud maha naftahoidlad ja osa laohoonetest. Puruks lasti ka rauast pöördsild, mis viis üle Riigi Sadamatehase kanali. Säilisid vaid sadamasillad.
28. augustil vallutas Saksa “Wehrmacht” Paldiski ja Tallinna. Enne olid põgenejad tulnud toime mitme laeva ning 1500-tonnise ujuvdoki uputamisega Tallinna sadamas. Sadamavees hukkus laevu ka sakslaste suurtükitule ja pommide all.

AD 1942
Rindel oli paukunud pakane ning taas oli jäätunud ka Läänemeri. Elavat kaubavahetust läbi Tallinna sadama polnud aga nii või teisiti loota.

AD 1944
Jaanuaris hakkasid saksa väed tegema ettevalmistusi sadamarajatiste purustamiseks juba tõsiasjaks saanud taandumisel. Sadamasildadesse ja ladudesse paigutati iga paarikümne meetri tagant fugasspommid.
25. juulil kärgatas Vanasadama läänemuuli ääres plahvatus miinilastiga laeval “Nordenfeld”. Muulil lendas õhku lahingumoonaladu 600 tonni mürskudega. Purunes suur osa sadamasillast.
21. septembril alustas Punaarmee kiirmarssi Tallinna peale. Sadamast lahkusid viimased Saksa transpordilaevad. Samas alustasid sakslased Tallinna sadamarajatiste õhkimist ning seda jätkati veel järgmisel päeval. Õhku täitis põlevate õliladude toss. Kuue tähtsama sadama – Vanasadama, Vene-Balti laevatehase sadama, Bekkeri sadama, Peetri sadama, Miinisadama ja Vesilennukite sadama – rajatised hävisid täielikult. Sadamatehase basseini Vanasadamas kas ei jõutud või ei peetud vajalikuks mineerida ning seal jäi terveks ka sadamasild, kus praegu on vanal aurulaeval seadnud end sisse restoran “Admiral”. Taastamistööd võtsid aega oma paarkümmend aastat. Põhjamuuli kaunistanud arhitektuuriansamblit – tuletorni ja sadamasuu tuld võib aga tänapäeval näha vaid vanadelt fotodelt.
3. detsembril üllitas Riiklik Kaitsekomitee määruse “Punalipulise Balti Mere Laevastiku Tallinna ja Riia merekaitsealade ning mereväebaaside taastamisest ja ehitamisest”. Selle määruse järgi tuli eraldada Tallinna sadamas piirkond mereväebaasi ehituseks.

AD 1945
24. jaanuaril andis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Riikliku Kaitsekomitee määruse täitmiseks oma määruse, millega eraldati Tallinna sadamas mereväebaasiks maa- ja veeala, välja arvatud kaubasadama piirkond.
Sõjajärgses saginas juhtus sadamas kummalistki, mille hulka kuulus üks ainulaadne Tallinna sadama pikas ajaloos ja võib-olla terves merenduses üldse – rongi kokkupõrge laevaga. Kuna Kaupmehe sild oli tugevasti lõhutud, oli raudtee tõstetud pisut mere poole ning selle ots kujutas endast nigelat tupikut praeguse A-terminali taga. Seal seisis põigiti lätlaste “Turaida”. See oli toonud ehitusmaterjaliks pikki palke, mida laaditi platvormvagunitele. Kaks vagunit oli pandud kokku, muidu ei mahtunud üle 20-meetrised palgid ära. Raudtee läks jaama poole kogu aeg vastumäge. Vedur võttis mõned täislaaditud vagunid, jõudis elektrijaamani ning siis oli toss väljas. Et koormat kergendada, haagiti paar vagunit lahti, kuid unustati nende pidurid. Vagunid panid kohe sadama poole ajama ning kiirus üha kasvas. Tupikus hüppasid ülespoole ja põrutasid vastu “Turaida” külge. Laev oli juba tühi ja seisis seepärast kõrgel. Üks platvorm kukkus laeva ja kai vahele, teine jäi upakile kai ääre peale. Palgid hulpisid kõik laeva ja kai vahel meres.
30. mail saabus purustatud Tallinna sadamasse esimene laev. See oli aurulaev “Evald”, mis sõitis Tallinna Leningradist Helsingi kaudu.
17. novembril üllitas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määruse Tallinna sadama maa- ja veeala ning nendel paiknevate ehitiste üleandmiseks NSV Liidu Sõjamerejõudude Balti Mere Põhjapiirkonna Laevastikule.

AD 1946
Praeguse Paldiski lõunasadama kohale hakati ehitama lainemurdjat, mille ehitus kestis peaaegu viis aastat. Umbes selles paigas hoiti sajandi alguses keisrivõimu ajal päästepaati ning rannal seisis paadikuur.

AD 1947
Karm talv kaanetas Läänemere üleni kinni. Seaduspärasust on Läänemere tujudest raske leida. Üheainsa aastakümne sees oli meretäis vett olnud kolm korda korralikult jääkaane all, kuid järgmist korda tuli oodata üksjagu aega – talveni 1986/87.

AD 1951
Paldiskis oli uues, lõunapoolses sadamas valminud 210 meetri pikkune lainemurdja, mida sai kasutada sadamasillana ning seda hakati pidama ehituse esimeseks järguks. Sügavus sadamasilla kõrval oli umbes 5,5 meetrit.

AD 1958
Maikuus avati reisiliin Tallinn-Jaagarahu, millel hakkas sõitma mootorlaev “Kirovabad”, kuid juba suvel see liin suleti.

AD 1960
Paljassaare idarannale hakati ehitama rajatisi ookeanilaevade jaoks. Järk-järgult kujunes neist sellel aastakümnel välja Tallinna uus merekalasadam.

AD 1961
Avati laevaliin Tallinn-Aegna.

AD 1962
Nõukogude Liidu sõjalised ringkonnad otsustasid luua Paldiskisse salajase tuumaallveelaevnike õppe- ja treeningkeskuse ning järgneva kolme aasta jooksul viidi seni paiksele elanikkonnale avatud linnast tsiviilelanikud välja.

AD 1964
6. juunil avati reisiliiklus Tallinna sadama ja Pirita vahel. Enne sõda oli sõidetud Piritale Kalarannast.

AD 1965
Tallinna Merekaubasadamas asutati merevaksal.
7. juulil tegi Tallinn-Helsingi laevaliinil avareisi mootorlaev “Vanemuine”, mis võis võtta pardale 240 reisijat. Helsingist sõitis Tallinna “Wellamo”, pardal Soome välisminister Ahti Kalle Samuli Karjalainen ja Eduskunna teine asespiiker Paavo Johannes Aitio.

AD 1966
Paldiskis allveelaevade sadamas pikendati silda-lainemurdjat 190 meetri võrra ning pikenduse ääres mõõdeti nüüd vee sügavuseks juba 11 meetrit.

AD 1967
6. augustil põrkusid Eesti kohal soe ja külm õhumass ning tekkinud tsüklonist sündis sajandi suurtorm. Loodekaarest puhuva tuule kiirus paisus kohati 40 meetrini sekundis. Kõvasti kannatada said metsad ja pargipuud, majad ja elektriliinid, kuid Tallinna sadamaehitised olid tormihirmude east juba välja kasvanud.
Tallinn-Helsingi laevaliinil hakkas sõitma “Vanemuise” asemel “Tallinn”, mis mahutas 247 reisijat.
Tallinna Merekaubasadam avati välislaevadele.

AD 1968
Jaanuaris müüdi vana kalasadam Kalarannas – 572 m sadamasilda koos muu kaadervärgiga – Kolhoosidevahelisele Laevatehasele ning Tallinna Merekalasadam kolis Paljassaare idarannale.

AD 1969
Paljassaarel valmis Tallinna Merekalasadama põhikompleks. Portaalkraanadega varustatud sadamas oli 1,5 kilomeetrit sildu, 13 000 tonni mahutav külmhoone, laevaremonditsehh, naftabaas ja haruraudtee. Sadama veeala ületas vana kalasadama oma 30-kordselt ning silduda võisid seal laevad süvisega kuni 8,2 meetrit.

AD 1970
Oktoobris kinnistati Tallinna Merekaubasadamas laevaliinide ja eri klassi laevade teenindamiseks sildumiskohad ja laod, kusjuures jaotus toimus järgmiste gruppide vahel: Skandinaavia suund, rannavedu, Aafrika suund, tramplaevad (juhuvedu), tanklaevad, fumigatsioon (kahjurite tõrje) ja puidu laadimine.