19. sajandi algus

AD 1801
12. märtsi ööl kägistati keiser Paul I ning Venemaal oli saanud teoks järjekordne paleepööre. Troonile astus (1801-1825) tapetud keisri poeg Aleksander I, kes muude tegemiste hulgas käskis Tallinna sadama kähku korda teha. Nüüdki suunati põhitähelepanu patareidele ja kindlustustele, kuid jätkus ka sõjasadama süvendamine.

AD 1803
Esimest korda loeti üle kõik Eestimaa kubermangus olevad paadid ning saadi kokku 450. Arvatavasti kuulusid nende hulka alused, mille kandejõud ei lubanud võtta peale üle 10 lasti. Üks last vastas ligikaudu kahele tonnile.

AD 1804
Kaubandusminister krahv Nikolai Rumjantsevi kaudu esitati keisrile otsustamiseks projekt, millist polnud Tallinna sadama arengukavades veel nähtud. Projekt nägi ette rajada Tallinna lahe ja Peipsi järve vahele laevatatav kanal, mis kulgenuks Rannapungerjast alates piki süvendatud jõgesid ja neid ühendavaid kanaleid Piritani välja. Kuna keisrilt kolme aasta sees vastust ei tulnud, palus Tallinna raad Eestimaa kindralkuberneril Andreas von Langellil teavitada asjast teisi kõrgemaid ametimehi, põhjendades ühtlasi kanali ehitamise vajadust. Kuberner omakorda pöördus Veeteede Departemangu poole ja kuna ka sealt midagi ei kostetud, siis uuesti krahv Rumjantsevi poole, raad aga läkitas Peterburisse bürgermeistri, sündiku ja kaupmeeskonna esindaja. Kanal jäi rajamata, milles võib tänapäevalgi veenduda, ning küllap seisis selle otsuse taga kaine mõistus.

AD 1806
Koostati Tallinna sõjasadama uus projekt ning asuti järgmisel aastal selle järgi sadamat välja ehitama.
Novembris pärssis juba merekaubandust Prantsuse keisri Napoleon Bonaparte kehtestatud mandriblokaad Suurbritannia vastu, millega ühines ka Venemaa. Tallinna sadamasse tulnud välissõidu kaubalaevade arv hakkas sõjaolukorras järgnevatel aastatel vähenema.

AD 1807
Tallinna sadamas rajati merre, läänemuuli merepoolsest otsast loodesse eraldiseisev lainemurdja, mis seisis juba De-Witte plaanil ning sajandi keskel läänemuuli ümberehituse käigus sellega ühendati. Sadama kaitseks pandi püsti 24 kahuriga patarei ning remonditi põhjalikult kindlustusi. Juba lähitulevik tõestas, et kaitsekuludega ei tasu koonerdada.
Tallinna sadamasse tuli aasta jooksul 82 välissõidu kaubalaeva.

AD 1811
Erapooletute maade laevadel lubati juba vedada kaupa Vene ja Suurbritannia sadamate vahel, kuid laevasõit Läänemerel hakkas hoogu juurde saama alles pärast blokaadi lõppu 1816. aastal. Napoleon Bonaparte oli siis juba Saint Helena saarele saadetud. Tallinna sadama kaubakäivet oli kuulus sõdalane kärpinud aga kõvasti.

AD 1813
Sellest aastast alates hakkasid välja kujunema Tallinna sadama uute muulide – põhjamuuli ja idamuuli esialgsed variandid.

AD 1816
Tallinna sadamas alustati põhjamuuli (Põhja pulvärk) ehitamist, mida juhtisid insenerid Schweder, Bražnikov ja Klodt, ning selle ehitus kestis kaks aastat.

AD 1818
Tallinna sadamas valmis põhjamuul, mis hakkas põhjakaarest varjama läänemuuli ääres asuvat uut sõjasadamat. Varju pakkus see kõrge rinnatisega “pulvärk” nii tormi kui vaenlase eest. Viimase peletamiseks paigutati rinnatise ülaossa kahurid. Idamuuli veel ei olnud ning selle ehituse kohta puuduvad täpsed andmed. Võimalik, et varsti alustati ka idamuuli ehitamist, kuid valmimine venis pikale.

AD 1827
Tallinna sadamasse saabus esimene aurulaev. Selleks oli inglaste ratasaurik, mis kandis valitseva kuninga nime – “George IV”. Sündmuse põhjustas asjaolu, et britid uurisid võimalust asutada laevaliin Peterburi ja Inglismaa vahel.

AD 1835
Tallinnas valmis teine valgusallikaga liitsihimärk – Lõuna- ehk ülemine tuletorn. See kujutas endast punast kaheksatahulist tüvipüramiidjat 35 meetri kõrgust puitsõrestikehitist ning rahvasuus hakatigi seda kutsuma Punaseks majakaks.

AD 1836
Tallinna sadamas toimusid esimesed maaeraldused eraaitade ja muude merekaubanduseks tarvilike rajatiste püstitamiseks.

AD 1837
22. mail saabus Helsingist Tallinna sadamasse aurukuunar “Storfürsten”, mis kuulus Åbo Aurulaeva Ühingule ning alustas plaanipärast reisijate vedu.
Samal aastal panid soomlased liinile ka puust ratasauriku “Menschikoff”. Metallkerega aurulaevad hakkasid üle lahe sõitma alles sajandi teisel poolel. Esialgu kujutas Tallinn-Helsingi liin endast Turu-Helsingi-Tallinn-Peterburi ühte lüli, kuid XIX sajandi lõpul muutus ta omaette liiniks.

AD 1844
Lõpuks sai valmis idamuul (Ida pulvärk), mida oli ehitatud pikka aega, ning nüüd oli sõjasadamaid Tallinna väravas juba kaks – uus sõjasadam põhja- ja idamuuli haardes ning vana sõjasadam läänemuuli varjus. Läänemuul antigi kaubalaevade kasutada ning sellest ajast hakati seda sadamaosa nimetama kaubasadamaks.

AD 1846
Kaitsmaks sadamat liivaummistuse eest, ehitati Kaupmehe sillast lõuna poole süllalaiustest kastidest umbes 260 sülla pikkune kaitsetamm, mis ulatus Härjapea jõe suudmest peaaegu idamuuli lõunapoolse otsani. Kaua see ehitis tormide käes vastu ei pidanud, kuid tema taha jõudis koguneda suur hulk liiva ning otsekui iseenesest hakkas tekkima aluspõhi sadama uuele rajatisele.