11. sajand - 15. sajand

AD 1030
Novgorodi suurvürst Jaroslav Tark vallutas Tarbatu linnuse Ugandis ning kuulutas selle Jurjeviks. Räägitakse, et laevu Skandinaaviasse sõiduks olevat Jaroslav ehitanud Tallinna rannas.

AD 1032
Novgorodlaste lodjalaevastik rootsi viikingi Uljebi (Rongvoldi poeg Ulf) juhtimisel tegi sõjakäigu Tallinna alla, kuid jõudis ainult “raudväravateni”, kus sai merelahingus eestlastelt lüüa. Koos põhjaläinud lotjadega hukkus ka Uljeb ning kroonika räägib, et “ainult vähesed tulid koju tagasi”. Teenekas Tallinna möödaniku uurija Paul Johansen on pidanud “raudväravateks” salmesid Aegna, Kräsuli ja Rohuneeme vahel ning ega loogilisemat kohta olegi. Kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa arvates võis olla tegemist ka tõelise raudväravaga (Iseren Dore) Sulevimäe piirkonnas, kust sadamakoht ei olnud kaugel. Siiski … pigem ulatus Novgorodi kirjutajateni lahesuu salmede kui rauast õuevärava nimi ning vaevalt söandasid rävalased vaenlast sadamasse lasta. Lähenevast ohust anti tollal teada märgutuledega piki randa ning Uljebit üllatati juba Aegna juures.
Kuhu võiks veel ajalugu nihutada? Võiks nihutada selles suunas, mis on kõige põhjendatum. Kas võõraste kirjutatud kroonikasse polegi mitte paigutatud esimene kirjalik märk Tallinna sadamast ja seda kaitsvast linnusest?

AD 1048
Vanad kirjad pajatavad: “Esimene ajalooline talv meie pool oli 1048. aastal, kui külm nii vali oli, et hobustega üle Kattegati Daani sõideti, selle järele võib arvata, missugused olud Soome lahes valitsesid.” Karmid talved kordusid, teinekord võis olla vahet terve sajandi jagu, kuid võis ka olla vaid mõni aasta.

AD 1154
Araabia geograaf Abu Abdallah Muhammad al Idrisi lõpetas oma maailmakaardi ja kaasneva kirjelduse koostamise, paigutanud ajapildile ka QlwrÄ« (Qlwry) Astlandas (Estlanda), mis asus tema jaotuse järgi maailma seitsmendas, põhjapoolseimas vööndis. Selle kohta kirjutas Idrisi: “Astlanda linnade hulka kuulub ka QlwrÄ«. See on väike linn, suure linnuse sarnane.” Tema sõnul olid linna elanikud maaharijad-karjakasvatajad. Talveks jäeti linnus maha ning mindi koobastesse, mis olid merest kaugel.
Tõsijutt. Linn asus rannikul, mere jäätudes jäid paadid talvepuhkusele ning lautritel polnud midagi teha. Ka olid Põhjamaa palkonnid teistmoodi kui Lõunamaa lossid. 1952. aastal ilmunud ajalooraamatus on kirjeldatud koht kui Kolõvan juba Tallinnaks tunnistatud, eesti ajal oli see vaid oletus. Hirmkauge 1154 juhatab koduse sadama vaid 1930. aastasse, mil soome orientalist Oiva Johannes Tallgren-Tuulio Idrisi nimedele suupäraseid vasteid leiutas. Abiks oli tal rootsi slavisti Richard Ekblomi viis aastat vanem mõte, et tegemist on Tallinnaga. Vene kroonikatest tuli appi Tallinna muistne venekeelne nimi Kolyvan (Koluvan). Võõrapärast kirjapilti kohendades ning täishäälikuid lisades (Qlwry – Qlwny – Qoluvany) saadigi “Kaleweni”, mida võiks ka Kalev ise, eriskummalist kaardijoonistust kõrvale pannes uhkesti omaks pidada. Loomulikult on sünnitanud see leid vaidlusi, milleta muistset aega lahti ei seletagi.

AD 1203
Jakob Hurt kirjutab: “Kevade aastal 1203 käisivad saarlased Daanimaa rannas riisumas ja purjetasivad suure saagiga koju poole. Saagi sees leiti ka kiriku kelli, kiriku riidid ja ristiinimesi.”
Visbys toimus kokkupõrge eestlaste ja saksa ristisõdijate vahel ning see oli tõsine merelahing, mis nende omavahelised suhted sisse juhatas. Läti Henrik jutustab: “Kui ristisõdijad jumala juhtimisel tervelt ja puutumatult Visbysse jõuavad, võetakse nad kodanike ja seal viibivate võõraste poolt rõõmuga vastu. Mõne päeva pärast tulevad eestlased kogu oma röövsaagiga. Nähes neid purjetamas, süüdistavad ristisõitjad kodanikke ja kaupmehi, et need lasevad kristlase nime vaenlasi rahus oma sadamast läbi sõita. Et need põiklevad ja pigem tahavad rõõmu tunda nendega peetava rahu julgeolekust, lähevad ristisõdijad oma piiskopi juurde ja nõuavad luba nendega võidelda…”.

AD 1230
Hilissuvel saabus Ordu kutsel Ojamaalt Tallinna kakssada saksa kaupmeest, kellele anti luba tollivabaks kauplemiseks. Kasutusele võeti Visby linnaõigused. Kirjades mainitud kaupmeeste arvu on pidanud liiga suureks isegi hilisemad baltisaksa autorid, kelle arvates võis päris kaupmehi olla neljakümne ümber.
Ka saksa kaupmeeste tulekut on peetud esimeseks kirjalikuks kinnituseks Tallinna sadama kohta. Tõepoolest, sadamata paika poleks tuldud merekaubandust arendama! Sildumiskohta Toompea nõlva all hakatigi laiendama. Mööda Vene tänavat kulgenud sadamateele lisandus aga varsti sakslaste asulast uus teelõik, mida nüüd tuntakse Niguliste tänavana.

AD 1248
15. mail kinnitas Eestimaa hertsog ja Taani kuningas Erik IV Plovpenning (“Adraraha”) oma privileegiga Tallinnale Lübecki linnaõiguse rakendamise loa, ilmutades selles tähtsas ladinakeelses ürikus tallinlastele järgmist: “Erikult, Jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuningalt ning Eestimaa hertsogilt kõigile selle kirja nägijaile, tervitus Issandas. Kinnitades käesoleva jõul meie kodanikele Tallinnas (algdokumendis “Reval”) isand kuningas Valdemari poolt antud vabadused, annetame neile kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel, ja kuna nad on alati olnud vabad kauplemismaksust, sätestame meie armust, et keegi ei tohi neile kauplemismaksu asjus liiga teha. Lisaks määrame, et kui mõni teist linna piirides haavab, tuleb seda hüvitada vastavalt linna raehärrade ja meie meeste nõule. Selle asja tunnistuseks laseme käesoleva kirja alla riputada meie pitseri. Antud Vordingborgis Issanda aastal 1248 mai iididel isand Saxus Agunsuni tunnistusel.”
Tähtsa üriku originaal läks juba vanal hallil ajal kaotsi ning toodud tekst põhineb 1347. aastal tehtud ärakirjal. Peale haldus- ja kohtusätete sisaldas Lübecki linnaõigus ka tsiviil-, kaubandus- ja mereõigussätteid, mis tagasid kohalikele käsitöölistele ja kaupmeestele eesõigustatud seisundi, rajasid paljudes Põhja- ja Ida-Euroopa linnades merekaubandusele tugeva aluse ning soodustasid sadamate arengut. Kuna ürikus on viidatud raehärradele, pidi Tallinnas olema juba raad, kes oma tegevuses lähtus linnaõigusest. Seega võis Lübecki linnaõigus toimida Tallinnas de facto juba enne 1248. aastat. Pärast kuningakoja pitserit jäi ta linna omavalitsuse ja elukorralduse seaduslikuks aluseks enam kui kuueks sajandiks.

AD 1253
Esimene konkreetne teade jääolude kohta Eestimaad ümbritsevates vetes ütleb, et jääd mööda pääses nii Ojamaale kui Rootsimaa randa. Oli karm talv.

AD 1259
Tallinn osales Hansa Liidu kaubalepingu sõlmimisel Novgorodiga. Ainsa kaubaveoteena kirjutati lepingusse veetee.

AD 1284
Ka Tallinn kuulus juba Hansa perre. Nüüd pidi linn juba sihikindlamalt tegelema sadama väljaehitamise ja korrashoiuga ning randumiskohta hakatigi kohandama suurema süvisega kaubalaevade – hansakogede tarvis.

AD 1299
Selle ajamärgi alt pärineb esimene kirjalik sõnum Eesti mõisates kasvatatud vilja väljaveo kohta Tallinna sadamast Lübeckisse.

AD 1336
26. detsembril tõotas Tallinna piiskop Olaus pattude lunastust neljakümneks päevaks kõigile, kes sadama ehitamiseks ja korrashoidmiseks abistava käe ulatavad.

AD 1346
Tallinna sadam oli juba nii heas korras, et talle anti Novgorodi kaubateel laolinna õigus. Nüüd võis transiitkaup linna läbida üksnes kohalike kaupmeeste vahendusel.

AD 1365
Tallinna raad keelas oma määrusega sadama risustamise ja laevadelt ballasti väljaheitmise sadamasilla (pulvärk) juures. Sadamasild asus Suure Rannavärava vastas, sirutudes umbkaudu praeguse Sadama tänava kohal idakaarde. Hiljem, mere taganedes hakati sillatagust täitma ning sinna rajati ka liiklemiseks tee.

AD 1372
Raehärra Evehart Calle (Evert Kalle) juhatusel ehitati merre ulatuva neemiku põhjaserva, vallikraavi suudme lähedale sadamatorn. Seda torni on Tallinna keskaegsete kindlustuste uurija Rein Zobel pidanud linna eeskaitsevööndi üheks elemendiks ning eks ta seda oligi, täites esmast ülesannet vahitornina tähtsas punktis. Tornis võis olla koht ka heitemasinatele ja ammuküttidele, kuid üksik ehitis mererannal väljaspool linnamüüri oleks olnud seal viibivale kaitsesalgale pigem lõksuks. Suurtükkide aeg oli alles tulekul ning torne hakati tulirelvadele kohandama ja uusi ehitama alles järgmisel sajandil.

AD 1380
Tallinna sadama kaasajastamine –oli jõudnud lõpule. Loodekaarest andis tormivarju kivist kaitsemuul ning merepõhja rammitud palkvaiadele oli rajatud kaks uut sadamasilda. Rohkemat pole teada – sõnum on napp ning pilte ei ole.
Tallinna linnale oli merekaubandus suurimaks sissetulekuallikaks ning selle eest tuli hoolt kanda. Esimene laev, mis kevadel sadamasse saabus, olnud maksuvaba ning usupühade ajal antud nendele, kes sadamatööd tegid, tasuta patud andeks.

AD 1385
Tallinna raad andis välja uue määruse, et talitseda laevnikke, kes sadamat vetteloobitud ballastiga risustasid. Eelmisest määrusest oli möödunud juba 20 aastat.

AD 1429
Tallinna lahel märatsenud sügistormi ei suutnud sadama kaitsemuul taltsutada ning see laastas kerge ehitusviisiga sadamasildu põhjalikult.

AD 1430
18. veebruaril saatis Tallinna raad Tartu linnaisadele kirja, milles kurdeti, et kogu talve jooksul pole sildade parandamisega hakkama saadud. Ühtlasi paluti saata omal kulul appi meister, kes tunneb parveehitust. Jää oli läinud ning nüüd sai vaiu merepõhja rammida vaid parvelt, mis oli tükkis tülikam. Poole kuu pärast tuli Tartust vastus, et nende ainuke parvemeister on tööga seotud, pealegi olla tal silmad haiged. Lubati siiski vaadata kedagi teist ja sellest Tallinna teatada. Järgnevatel aastatel parandati sillad ära. Pikendati ka kaitsemuuli ning selle merepoolsesse otsa ehitati vahimaja.

AD 1442
Stralsundi hansapäeval nenditi, et Tartu ja Tallinn olid haaranud enda kätte juhtiva rolli Novgorodi Peetrihoovis. Lisaks näitas rae arveraamat elavat laevaliiklust Tallinna reidil. Soolalastiga purjetasid Tallinna poole terved laevastikud.

AD 1459
Talvel valitses nii käre pakane, et Eestist käidi nii jala kui hobustega üle jää Rootsis.

AD 1499
Aegade ja oludega kohanedes rühkis Tallinna sadam vapralt uude sajandisse. Jalg juba aastatuhande keskjoonel, hakati ka veeteid tõsisemalt korrastama ja korras hoidma. Meremärgid, milleta ei saa meresõiduohutusest juttugi olla, nõudsid tööd omajagu. Neid tuli kevadel paika ankurdada ja enne talve ära koristada. Päevakorda võeti ka tuletornide ehitamine.