20. sajandi algus

AD 1901
1. augustil avati Tallinnas 3,7 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudteeharu: Tallinn-Sadam – Tallinn-Väike. Jaamad ja peatused olid: Tallinn-Sadam – Veski post – Tallinn-Väike – Ülemiste. Veski posti juurest suundus haru Ülemistele, kus asus kaubavagunite pesula. Sadama jaamahoone, Tallinn-Väike jaamahoone täpne koopia, asus praeguse Tuukri 58 hoone kohal.
Laevaremondi- ja Metallitehase basseini ehitus oli täies hoos. Süvendamine, vaiade rammimine ja müüri ehitamine vaiadele toimus “kuivalt”. Kanali otsa oli ehitatud tamm ning aurupumbaga pumbatud selle tagune tühjaks. Käis labidatöö ning liiv veeti hobuvagonettidega mööda raudteeharu uue basseini lõunapoolse maa-ala laiendamiseks kuni Härjapea jõeni. Sügisel lasti basseini vesi sisse.
Siksakilise Kaupmehe silla asemele ehitati sirge, vaiadele toetuv sild, kuid selle teenistusiga jäi uue ümberehituse tõttu üürikeseks.

AD 1902
Laevaremondi- ja Metallitehase bassein sai lõplikult valmis. Selle lõunapoolsel kaldale oli ehitatud elling miinilaevade jaoks, kuid seda ei kasutatud kunagi. Basseini läänepoolse nurga lähedal oli elling paatide ja praamide jaoks, mis hiljem iseseisvuse ajal likvideeriti. Kanali puusilla asemele, mille alt vaid paadid läbi mahtusid, ehitati pöördsild.

AD 1903
1. jaanuarist kehtestati Venemaal “Mereäärsete sadamate kohaliku juhtimise põhimäärus” ning sellel uue aasta esimesel päeval seisis Tallinna sadam juba uuel korralduslikul vundamendil. Oli moodustatud Tallinna Sadamavalitsus.

AD 1904
Tallinna Laevaremondi- ja Metallitehases valmis uus elling laevade remontimiseks. Sadamas hakati ümber ehitama Baikovi ja Kaupmehe silda. Ehitustööd kestsid 1907. aastani.

AD 1905
Tallinna sadamasse oli jõudnud uue aja valgus. Süttisid 52 elektrilampi, millele andis voolu vastvalminud elektrijaam tehase juures.

AD 1906
Tallinna Laevaremondi- ja Metallitehasele hangiti 1600-tonnise kandevõimega ujuvdokk ja 50-tonnine ujuvkraana.

AD 1907
Tallinna sadamas seisis nüüd Baikovi vaiadest koosneva puitsilla asemel Baikovi kivisild ning Kaupmehe vana puitsilla asemel Kaupmehe kivisild kolme rööpapaari, kiviaida ja teiste abiehitistega ning laadida ja lossida sai seal juba suuremaid laevu. Mõlemad sillad ehitati ühesugusel viisil – aluseks paigaldati kivide ja betooniga täidetud kärgkastid, mille peale laoti paekividest müür ning palistati see graniidist äärekividega.
Kaupmehe silla ja kanalit ületava pöördsilla vahele ehitati kai, mis moodustas 2. basseini tagaseina. Varem tõmmati seal rannale palke ja paate ning ujutati hobuseid.
Taas alustati põhjamuuli remontimist, kuna selle sadamapoolsel küljel oli veepealne osa puuseinast jälle kõdunemas.

AD 1908
27. mail algasid Tallinna lahel taas keisripäevad. Vene keiser Nikolai II pidas läbirääkimisi oma tädipoja, Suurbritannia kuninga (1901-1910) Edward VII-ga. Silme ees linna kaunis siluett, oli mõnus arutada riigiasju ja harutada suhteid. Juurde oli kutsutud ka peaminister Pjotr Stolõpin. Õhtul toimus reidil kõrgete külaliste auks ainulaadne koorikontsert kolmelt laevalt – ühel Tallinna eesti, teisel saksa ja kolmandal vene laulukoor ning kolmeks päevaks kavandatud mõttevahetus oli saanud elamusliku särtsu.
14. ja 15. juulil peeti Tallinna reidil jälle nõu. Seekord oli Nikolai II külaliseks Prantsusmaa president (1906-1913) Armand Fallières.
29. detsembril hakkas Tallinna sadamas tööle Balti laevastiku raadiojaam. See oli esimeseks raadiojaamaks Eestis.

Oli koostatud järjekordne plaan Tallinna sadama laiendamiseks lääne suunas kahe basseiniga, 130 sülla pikkuste kaidega ja sügavusega 30 jalga. Mõte, mis ikka ja jälle paberile tikkus ning seal päris ilus välja nägi, ei tahtnud looduses kuidagi teoks saada. Rajada tulnuks uus massiivne läänemuul, mis tahtis ränka tööd ja maksis kõva raha, ning olemasolevaga oli aastasadade jooksul juba küllalt vaeva nähtud.

AD 1909
Baltisakslastest suurtöösturite Martin Lutheri ja Christian Barthold Rotermanni tellimusel saabusid Tallinna esimesed veoautod. Küllap oli neil ka sadamasse koorma järele asja.

AD 1910
Tallinna sadama põhjamuuli sadamapoolsesse külge oli ehitatud puuseina asemele lõhutud raudkividest müür. Umbes samal ajal ehitati puuseina asemele kivimüür ka idamuulil.

AD 1911
Tallinna kaubasadama sildadel lõpetati kala vastuvõtmine ning kogu kalakaubandus viidi üle kalasadamasse.

AD 1912
29. veebruaril kuulutasid Tallinna linnaisad välja rahvusvahelise konkursi linna planeeringu saamiseks ning loomulikult seisis nägemuslikul pildil esireas sadam.
21. ja 22. juunil kohtusid Baltiskis Vene keiser Nikolai II ja Saksa keiser Wilhelm II. Sadam pühiti enne tähtsat kohtumist luuaga kenasti puhtaks ning natuke ka kohendati. Lõunamuuli juurde tehti kõrgete külaliste jaoks sillake, millelt tõusis trepp muulile.

AD 1913
Tallinna Vanasadamas jõudis lõpule läänemuuli ümberehitus, mille käigus see ka sirgeks õgvendati. Kärgkaste, millele muul toetus, oli mitmesuguse pikkusega, mõni ulatus muuli ühest servast teise. Kastvundamendi ehitamine ei olnud lihtne, sest nad vajusid vedelas merepõhjas viltu. Vana muul lammutati ära, kuid eriti pehme merepõhja tõttu põhjamuuli läheduses, mis töid tunduvalt raskendas, jäi uus muul põhjamuuliga ühendamata.
Plaaniti ka peatollihoone esise platsi laiendamist, ehitades uue muuli alguse lähedalt põiki üle basseini uue silla kuni Kaupmehe silla alguseni. Selleks uputati merepõhja basseini läänemuuli poolsesse serva juba 10 sülla ulatuses kärgkaste, kuid see töö jäi pooleli.
Langetati otsus Tallinna planeeringu konkursile laekunud tööde kohta. Viie kavandi seast võitis esimese auhinna soome arhitekt Eliel Saarinen. Projekt nägi ette sadama laiendamise ida suunas kuni Russalkani, lääne suunas aga kalasadamani. Kaijoon pikenes 6700 meetrini, rajada tuli kolm uut basseini ja muulid. Suurenenud kaubavedu nõudis ka uut raudteejaama, mis oli kavandatud praeguse elektrijaama piirkonda. Ainsaks miinuseks loeti, et sadam ja elektrijaam eraldasid linna keskuse merest. Õige pea aga algas sõda, mis tõmbas kriipsu mõnelegi plaanile. Canberra ja Budapesti linnakavadega kuulsust võitnud soome arhitekti töö jäigi riiulile ilutsema.

AD 1914
28. juulil tapeti Sarajevos Austria-Ungari troonipärija Ferdinand ning samal päeval kuulu-tas Austria-Ungari Serbiale sõja. Veerema päästetud kivi kiskus kaasa teised. Järgnenud möllu tunneb inimsugu Esimese Maailmasõja nime all. Sadamates hakkasid andma tooni sõjalaevad ning ka Tallinnas läks suurem osa sadamast merelaevastiku valdusse.

AD 1917
4. veebruaril peeti Tallinnas suuri plaane. Linnavõimud arutasid koos sadamaga võimalust ehitada Kopli lahte uus kaubasadam lastikäibega 50-60 miljonit puuda (ligemale 1 miljon tonni). Vanasadama lastikäibeks kavandati rahuajal 30-40 miljonit puuda.

AD 1918
11. novembri hommikul tuli Eesti Vabariigi esimese teedeministri, Ferdinand Petersoni korteris kokku Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus ning koos teiste valitsusasutustega asutati Teedeministeerium. Hakati üle võtma asutusi ja ettevõtteid. Oma esimese päevakäsuga määras Kaitseliidu ülem Tallinna sadama komandandiks nooremleitnandi auastmes kaugsõidukapteni Oskar Treilmanni, kes läks veel samal õhtul koolipoistest kaitseliitlastega Saksa väeüksuselt sadamat üle võtma. Algasid läbirääkimised.
14. novembril moodustas Oskar Treilmann Tallinna sadama valitsemiseks Tallinna Sadama Komandatuuri. Loodud komandatuurile allutati kõik Eesti sadamad – koos Tallinnaga oli neid kokku 49 – ning Tolliamet, Lootsijaam, Laevaremondi- ja Metallitehas, aidad ja söelaod, laevad ja ujuvvahendid ning tuletõrje ja sadamas korda pidavad kaitseliitlased.
26. novembril asutati Teedeministeeriumi juurde Maanteede ja Sisemiste Veeteede Valitsus. Sadamad ja meresõit jäid algselt samuti Teedeministeeriumi valdkonda. Valitsuse avalduses kavandati Eesti kui vabakaubandusriigi sammud sadamate töö korraldamiseks ja transiidi edendamiseks Venemaa suunal. Pärast rahu lõplikku vormistamist loodeti suunata suuremad summad Tallinna uue vabasadama rajamiseks ning ühtlasi arendada raudteevõrku, jätkates kõigepealt eeltöid Tallinn-Moskva otseraudtee ehitamiseks.
28. novembril vallutas Vene Punaarmee koos eesti punastega Narva. Algas Vabadussõda ning Eesti Valitsus andis sadamad ja kogu mereasjanduse üle sõjavõimudele.

AD 1919
1. veebruaril allutas Merejõudude juhataja oma käskkirjaga sadamate komandatuurid Sadamate Valitsusele – endisele Tallinna Sadama Komandatuurile. Selle valitsuse alluvusse anti kõik jäämurdjad, pukserid, ujuvkraanad ja praamid. Ka Tuletornide ja Meremärkide Valitsus jäi Merejõudude Juhataja käe alla ning sellest sai Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Valitsus, mille käsutuses olid tulelaevad ja meremärke paigaldavad alused. Samal kuupäeval sündis veel kolmaski asutus – Veeteede ja Sadamate Süvendamise ja Parandamise Amet koos pukserite, mudapraamide, tõstelaevade ja tuukripaatidega.
12. veebruaril moodustati iseseisev Välistellimiste Amet, mille juurde kujunes paari kuu pärast (5. aprill) riiklikku kaubalaevastikku haldav Laevasõidu Amet.
13. veebruari päevakäsuga Tallinna sadamate nimetuste kohta muutis Merejõudude juhataja Paljassaare Kivisilla ehk Katariina kai Paljassaare sadamaks. Nagu hilisemast nähtus, ei juurdunud see nimi kusagil, ei ametlikel paberitel ega rahvasuus.

Äriringkonnad jälgisid Eestimaal toimuvat teraselt, et olla aegsasti platsis, kui avanevad uued võimalused. Paldiski Linnavalitsuse protokolliraamatusse on augustis tehtud sissekanne järelepärimise kohta rootsi ärimeestelt, kes soovisid teada, millistel tingimustel on linn kunagise “rootsi sadama” asupaiga juurest nõus maad müüma. Sinna (praegune Paldiski lõunasadam) taheti rajada uus kaubasadam ning panna käima “raudteepraamid” kaubaveoks Rootsi sadamate kaudu Põhjamere idarannikule. Oktoobris soovis aktsiaselts “Silva” osta sealtsamast 200 sülda randa koos 2-3 tiinu suuruse maatükiga. Umbes 100 sülda randa “rootsi sadama” ja vaksali vahelt oli tahtnud keegi härra Koppel osta juba eelmise aasta jaanuaris.

AD 1920
Tallinna ja Stockholmi vahet sõitsid kaks korda nädalas “Thomas Clayhills & Son” aurulaevad “Kalevipoeg” ja “Gauthiod” ning Tallinna ja Stettini vahet iga 10-14 päeva tagant aurulaev “Vasa”.
Oli koostatud “Tallinna sadama laiendamise ja uuendamise kava”, mille “Laevanduse” teine number kokku võttis: “Üks osa sellest kavast, lääne mooli (muuli) ehituse lõpule viimine saab juba käesoleval aastal teostatud; järgneva osa peensused on praegu väljatöötamisel ja saavad tuleval aastat teostatud. Selle kava järele omandaks Tallinna sadam juba lähemal ajal järgneva kuju: Praegune kaupmehe sild saab jatkatud kunni jahtklubi moolini (lõunamuul), mis ära lõhutakse ja välja kistakse. Rööbastikku kaupmehe sillaga saab ka Viktoria sild sama pikkuseni jatkatud. Samuti saab ka uue basseini lõunapoolne ots kunni ida moolini jatkatud ja ida mool sillaks ümber ehitatud. Põhja mool saab lääne mooli jatkuks ümber ehitatud. Kõigi sildade vahe saab kunni 30 jalani süvendatud, sildade peale avarad aidad ehitatud ja elektri kraanad poolteist kunni 5 tonni tõstejõuga käima pandud, mis kõik kokkuvõttes sadama tonnashi kunni 250 000 tonnini tõstma saavad, praeguse 40 000 tonni asemel. Peale selle saab praegune admiraliteedi bassein süvendatud ja laiendatud ning temast tollibassein asutud, kuhu vähemad kauba- ja reisijatelaevad sisse sõitma saavad. Basseini ümbrus, kus praegu sadamatehased asuvad, saab ära puhastatud ja asemele ehitatud uuematele nõuetele vastavad kaubaruumid, vaksalid, võõrastemajad ja muud tarvilikud asutused, nii et selle basseini ümbrusest, mis müüriga piiratud, väikene porto-franco (vabasadam) saab, millel väga suur tähtsus tulevikus, sest kavatsetav vabasadama ehitus saab esialgu veel viibima, tarviliku raha puudusel. Rannasõidu ja kalalaevade jaoks ehitatakse kalaranda uus rannasõidusadam, kust linnale puid, kala ja muud kodumaa randadest saadavat produkti sisse veetakse. Eraldi saab kalapaatide jaoks uuemoeline kaetud sadam ehitatud, kus kalakaup nii päikese kui vihma eest varjatud on ja kus kalamehed oma kaupa otsekohe tarvitajatele paatidest müüa võivad. Edasi randa mööda saab praegune uus sadam, endine miinisadam suuremaks kaubasadamaks ehitatud, kuhu kunni 500 000 tonnini laevu korraga ära mahub. /–––/ Rohuküla sadam saab ära puhastatud ja korda seatud, nii et tulevikus Rohuküla sadamast Tallinna sadamale abisadam saaks. Baltiski sadama laiendamise eeltööd on ka käimas. /–––/”
Uued tuuled olid hakanud puhuma ka Baltiski reidil. Linnavõim tegi kõik selleks, et hea sadamakoha eeliseid ära kasutada. Linnavalitsuse 19. novembri protokollis seisis: “Linnavanem teatab, et täna Tallinnast komisjon vabasadama asjus Baltiskis käinud on. Koha peal on kindlaks määratud piirid maa-alal, mis ajutise vabasadama alla kavatsetud võtta, peale selle on käidud tulevase vabasadama asupaika vaatamas. Volikogu volitas linnavalitsust Vabariigi Valitsusele vabasadama asjus võimalikult vastutulelik olla. Tarbe korral võiks maad sadama alla ilma tasuta saada.”

AD 1921
9. jaanuaril otsustas Baltiski linna volikogu anda maad ajutise vabasadama alla 10 aastaks tasuta. Uue sadama kohta otsustati: “Uue vabasadama ehituse jaoks kinkida Vabariigi Valitsuse täielikuks omandiks 45 tiinu (u.49 ha) suuruse linnamaatüki /–––/”. Otsusega määrati eraldatud maatükkide piirid.
18. jaanuaril toimus Kaubandus-Tööstusministeeriumis koosolek, kus osales ka Baltiski linnapea Johannes Odres. Koosoleku protokoll räägib: “/–––/ Meie majanduse ja kaubanduse elu ergutamiseks on tarvilikuks tunnistatud vabasadamat asutada. Vabasadama asukoha leidmiseks on eeltööd tehtud ja otsusele jõutud, et selleks Baltiski sadam kõige sündsam on; seal on laht sügav ja peaaegu kinni külmamata, on koha peal juba võrdlemisi suur hulk kaubaladusid ja ruumisid. Et aga praegune sadam tulevikus kitsaks võib jääda, siis oleks vaja uut sadamat veidi lõuna-õhtu poole praegust ehitada. Seniks aga kui uue sadama ehitus, mis kauemat aega vast kestab, peaks praeguse Baltiski sadama vabasadamaks kuulutama. /–––/ Naabrid, soomlased ja lätlased kavatsevad omale vabasadamat asutada ja kui meie hiljaks jääme, siis on karta, et see enam tuntavat tulu ei anna.” Selle viimase tõe on ajalugu kuulutanud igihaljaks paljudes erivormides.
15. juulil avaldati “Riigi Teatajas” Nr. 59. Baltiski vabasadama seadus. Meremeeste ja kalurite väikelinna sadam oli saanud vabasadama õigused ning seda hakati uue staatuse kandmiseks ümber ehitama. Need tööd viidi läbi aastatel 1922-1924.

AD 1922
Märtsi lõpp ja aprilli algus kujunesid jääolude poolest laevasõidule raskeks mitte üksnes Tallinna lahel, vaid kogu Läänemerel.
Sadamatalve lõpul tegi “Laevanduse” juhtkiri kõigile ametimeestele “puust ette” esimest sorti tõe: “Tuleb arvesse võtta, et Eesti sadamates just talvisel ajal kõige suurem tegevus saab valitsema, s.o. ajal, kui Peterburi sadam jäädest sulutud. Meie sadamad on ikka eestkätt ainult transiitkauba sadamad, millepärast suvel suurt tegevust oodata ega loota ei maksa, välja arvatud ehk esialgu, kui Peterburi sadam korda seadmata.”
22. mail viidi Mereasjanduse Peavalitsus ning Laevasõidu Amet koos kõigi alluvussuhetega Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi alt Teedeministeeriumi