18. sajand

AD 1700
Kohe uue aasta esimesel päeval heitis Tallinna tabanud torm sadamas talvituvad laevad kaldale, pööramata kaitsemuulile vähimatki tähelepanu.
Otsekui jätkuks halvaendelisele uusaastatervitusele, algas taas sõda, mis on kirjutanud end ajalukku Põhjasõja nime all. Rootsi kuningriigi vastu astusid kõik, kellele ta ülevõim Läänemerel vastukarva oli. Venemaa, Saksimaa ja Taani olid sõlminud liidu juba eelmisel aastal ning nendega liitus osa Liivimaa aadlist eesotsas. Hiljem lõid kampa veel Preisimaa ja Hannover.

AD 1712
Vene Mereministeeriumi arhiividokumendid räägivad, et Peeter I oli lasknud selle aasta suvel uurida Eesti läänerannikut Tallinnast Pärnuni ja samuti Lääne-Eesti saarestikku, et leida sõjasadama jaoks sobiv koht.
Tallinna eelised köitsid Peeter I tähelepanu ning ta hakkas kavandama sadama väljaehitamist ja kindlustamist tõsise strateegia tarvis. Pea kutsuti Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna esindajad Peterburisse andma aru oma tuludest ja raha kasutamisest pärast 1710. aastat. Sellega seoses esitas tsaar sadama asjus juba kindlaid nõudmisi. Eesti ranniku kohale kinnistus aga kaheks aastasajaks uus märksõna – “sõjasadam”. Suure strateegia kõrval mängis siin oma osa ka see tõsiasi, et Tallinna lahe soolases vees puulaeva plangud nii ruttu ei pehkinud, kui Neeva suudmeala magedas vees.

AD 1713
12. oktoobril said kindral-adjutant Anthoni Devier ja insener-kindralmajor Johann Ludwig Luberas tsaarilt käsu Tallinna sadama väljaehitamiseks.

AD 1714
28. jaanuaril avas Peeter I isiklikult Tallinna sõjasadama ehituse.
2. veebruaril alustati tsaari juuresolekul sadama ja Admiraliteedi (koht sõjalaevade ehitamiseks ja remondiks) ehitustöödega. Pole täpselt teada, kas hakati rajama uut sadamasilda või asuti täiendama kivimuuli, mis seisis juba Paul von Esseni koostatud plaanil.

AD 1715
Suvel väljusid vene sõjalaevad Kronschlotist ning koos Tallinnas talvitanud alustega võeti kurss Rogerwieki (Paldiski), mis tõlkes tähendas “rukkisaare lahte”. Peeter I vaatas koha üle, käskis teha ümbruse plaani ja mõõta lahes sügavusi.
23. juulil langetas tsaar otsuse rajada Rogerwieki sõjasadam, niipea kui olud seda võimaldavad. Nii sai Peetri pähe turgatanud strateegilisest ideest oma alguse tulevase Paldiski Põhjasadam.

AD 1717
Tsaari parem käsi tehnikavallas – parun Johann Ludwig Luberas von Pott, kes oli tudeerinud inseneriteadust Prantsusmaal, sai käsu teha Tallinna lahel põhjalikud mõõtmised ja otsida kaitsemuulile selline koht, kus ta reidi tormi eest varjaks. Sügavust mõõdeti Paljassaarest kuni lahe idakaldani. Luberas tegi kindlaks, et ainuke koht, kus muul võinuks püstitatud eesmärki teenida, asus Paljassaarest viis versta (5,3 km) eemal, kuid seal oli ligemale 20 sülda (43 m) vett. Selline ülesanne käis isegi Vene tsaarile üle jõu ning valida tuli midagi jõukohasemat. Hakatigi hoolega taastama purustatud sadamaehitisi, võttes aluseks arhitekt Le Blongi tehtud projekti. Peeter I viibis ise võõrsil, kuid saatis sealt korraldusi ehitustööde hoogustamiseks.

AD 1718
27. jaanuaril teatas raad ülemkomandandile, et korraldati ülelinnaline korjandus – igalt linnakodanikult üks kirves sadama ehitusele. Kogus oli suur, ju siis polnud seda esmast tööriista kusagilt mujalt võtta. Nii rabelesid Peetri suure asja nimel mitte ainult raad, vaid kogu linn,. Kui pulvärkide ehitamisele hakkas meri vastu, siis Admiraliteedi kanali kaevamine kulges rahulikumalt. Sel aastal sai ta oma tollastes piirjoontes ka valmis.
23. juunil viskas Peeter I Rogerwiekis tulevase muuli otsas oma käega merre esimese kivi, öeldes: “Siia saagu sõjasadam!”. Endale käskis ta ehitada kaks maja – ühe suurele maale, teise Väike-Pakri saarele.

AD 1721
30. augustil lõpetas Uusikaupunki rahu Põhjasõja, mis oli kestnud kokku 21 aastat
Rahuläbirääkimistel oli Rootsi pool pannud venelastele ette mitte rajada Rogerwieki sõjasadamat ning Peeter kutsus asja arutamiseks kokku Sõjakolleegiumi. Otsus oli üksmeelne: “Tema Kõrguse projekteeritud sadama ehitus on hädavajalik.”

AD 1722
Juba eelmisel suvel oli veetud Soomest Rogerwieki palke lisaks ning hakatud murdma paekivi, et lahe jäätudes võiks tööd alustada. Jää pealt oli hõlbus merepõhja vaiu rammida ja kive puistata. Abiks soldatitele toodi kohale hulgaliselt sunnitöölisi ning selle tööväe majutamiseks püstitati kasarmud. Talve hakul käis kohal ka Kronschloti ja Tallinna sadamatööde juhataja insener-kapten Edward Lane, kes esitas keisrile asja kohta oma plaani. See pälvis Peetri heakskiidu ning inglane määrati ehituse peaülevaatajaks. Ent vaatamata põhjalikele ettevalmistustele ei võtnud töö eriti hoogu. Lane lähetati Laadoga äärde kanalit ehitama, nappus tuli rahast ega olnud ka kohapeal suuremat tegutsemislusti.
Ega Tallinnagi päris ära unustatud. Peeter I käsul loodud Admiraliteedi töökojad olid kujunenud oma 250 töölisega linna esimeseks suuremaks tööstusettevõtteks. 1797. aasta linnaplaan näitab, et tehtud oli sadamas Peetri ajal küllaltki palju. Admiraliteedi kanali kaldale oli ehitatud sõjaväekasarmuid ja Admiraliteedi hooneid, läänemuuli otsa juurde rannale oli sadama kaitseks rajatud suurtükipatarei ning merre, kaubasillast lõuna poole – fort. Oli veetorustik ja tõrvakeetmise köök.

AD 1723
Suvel käis Peeter I nii Tallinnas kui Rogerwiekis ja ütles sadamate kohta oma lõpliku sõna. Rogerwiekis pani ta taas muulile sümboolse põhjakivi ja andis selle ehitamiseks omaenda käega tehtud joonise. Ka näitas ta kätte linna, sõjasadama, kaubasadama ja tuletorni õiged asukohad ning käskis rajada laevatehase. Põhilised tööd otsustati teha saabuval talvel.

AD 1724
Pakane külmetas jää Rogerwieki lahel parajalt tugevaks ning ehitustööd läksid käima.
Tallinna sadama kohta ütles Peeter I: “Säilitada praeguses seisukorras, aga kui Rogerwiek saab relvastatud, siis kaaluda, kas Reveli sõjasadamat ja kindlust üldse on vaja.”

AD 1725
28. jaanuaril kustus Peeter I eluküünal. Keisri surm seiskas ehitustööd nii Tallinna kui Rogerwieki sadamas. Omapead jäi pärast peremehe lahkumist ka “loss” Väike-Pakri saarel, mis pool sajandit hiljem nigela seisukorra tõttu päriselt maha lammutati. On kokku loetud, et Peeter I käis Tallinnas 11 korda. Laevaga ta tuli ja laevaga läks, olles kõrgete võimukandjate reast läbi aegade üks Tallinna sadama sagedasemaid külalisi.

AD 1727
Katariina I lõpukuudel otsustas Venemaa tegelik võim – Ülemsalanõukogu, mille eesotsas oli vürst Menšikov – Rogerwieki väljaehitamise asemel tugevdada Tallinna sadama kaitset. Tallinnas seisid sõjalaevad ning neid teenindasid Admiraliteedi töökojad. Luberase juhtimisel hakatigi ehitama kaitserajatisi Paljassaarele ja Naissaarele.

AD 1740
Aastavahetusest üle tulnud talv oli enneolematult karm – viimane laev oli sadamasse saabunud 1. detsembril – ning Läänemeri külmus kaldast kaldani kinni. Viimati oli taolisest räägitud sajand tagasi.

AD 1743
Keisrinna ukaasiga toodi taas sõjalaevad Tallinna ning asuti korrastama sadamat ja reidi. Lagunenud rajatiste ülevaatamiseks kohale kutsutud Johann Ludwig von Luberas, kes 30 aastat tagasi seda ehitust oli alustanud, kandis valitsejannale ette, et vana sadama kordategemine läheb kallimaks kui uue ehitamine. Uue sadama soovitas Luberas nihutada lääne poole, rohkem tuulevarju, kus seda oleks ka Paljassaare rannapatareidest kergem kaitsta. Idapoolseid kindlustusi pidas nõustaja ülearusteks ja pani ette need lammutada. Jelizaveta Petrovna sellele vastu ei vaielnud, kuid otsustas siiski asuda esmajoones ellu viima oma isa kavatsust rajada sõjasadam Rogerwieki. Selles Peeter I meelispaigas oli kogu aeg millegi kallal nokitsetud.

AD 1760
Eelmisel aastal Rogerwiekis surnud von Bradke asemele määrati ehitust juhtima kindralmajor Schilling, kes ettekannete kirjutamise kõrval ka mingi esialgse sildumiskoha valmis kõpitses. Mõni aeg hiljem kujuneski sellest väikelaevadele kaubasadam.
Tallinna lahest väljasõidu hõlbustamiseks ehitati Suurupi sihttuletornidest esimene – ülemine tuletorn.

AD 1761
Jelizaveta Petrovna surma järel kiire kõrvaldamiseni troonil istunud Peeter III pidi nõuandjate ettepanekul Rogerwiekis ehitustööd lõpetama, sest riigikassa oli tühi. Sunnitöölised saadeti teele Siberisse Nertšinski kaevanduste poole.

AD 1762
20. augustil anti Rogerwiekile venepärasemaks nimeks Baltiiski Port (Port Baltique; Baltischport) ning maarahva kõnepruugis – Baltiski. Krahv Münnich oli pakkunud keisrinna auks linnale nimeks Jekaterinstadt, kuid see näis isegi Katariinale liialdusena.

AD 1763
Läänemere sadamate peadirektoriks määratud kirju elusaatusega krahv Burkhard Christoph von Münnich alustas oma ametikohustuste täitmist aruandega Tallinna sadama seisukorra kohta. Aruandes rõhutas Münnich, et on vaja tõsiselt mõtelda Tallinna sadama korrastamise peale. Asja arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Rogerwieki kohana, kuhu laevad saaksid minna tormi eest pakku. Tallinna sadam tuli ehitada Luberase projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10 liinilaeva, 10 fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (u.5,8 m) veepinnast.

AD 1765
Kinnitati Münnichi esitatud Tallinna uue sadama projekt.

AD 1791
Mahapeetud Vene-Rootsi sõja taustal oli selgelt näha, et suurem osa Venemaa Läänemere laevastikust selle kolme aasta jooksul Tallinna sadamat kasutas. Insener-polkovnik De-Witt koostaski uue sõjasadama projekti, veel palju vägevama, kui oli olnud eelmine. Uus sadam oleks koosnenud viiest lahusolevast muulist ning üks neist olnuks ühenduses rannaga väljaspool läänemuuli. Paberil jõudis taoline muul aastatuhande lõpukümnendisse välja. Uus sadam pidi mahutama 50 liinilaeva ja 20 fregatti. Kuid nagu vägev värk ikka, kutsus ka see projekt esile vaidlusi, mistõttu ta teoks saamine lükkus edasi. Seni tuli hoida sadamat kaitseseisukorras. De-Witt’e plaanist jäi alles hädapärasem.

AD 1795
Puuvill oli saavutanud Tallinna ajaloolise firmamärgi – lina üle võidu. Sadama kaudu toodi puuvillakaupa sisse 503 000 rubla väärtuses ning selle osakaal kogu sisseveos oli tõusnud juba 34 protsendini.

AD 1797
Tallinna sadamas, mida oli pärast Peeter I surma vaid jupiti remonditud, ehitati rootsiaegsest kaubasillast (Kaupmehe sild) põhja poole kaitsetamm, mida kutsuti “läänemuuliks” (Lääne pulvärk). Siis moodustas ta veel terviku hiljem eraldunud lõunamuuliga. Muuli pealisehitis koos lainekaitse brustveriga (rinnatis) toetus kividega täidetud palk-kärgkastidele, millest osa oli paigaldatud juba Peeter I ajal. Läänemuul oli ette nähtud sõjalaevade jaoks, kuna olemasolev sadamasild ei pakkunud selleks piisavalt ruumi ega varju. Kaubasadam jäi sõjasadama kõrvale Kaupmehe silla juurde. Viimane kujutas endast vaiadele rajatud palkaluse ja puulaudisega tarindit, mille pikkus oli 150 sülda (320 m), keskmine laius 6 sülda (12,8 m) ning kõrgus üle Kroonlinna nulli (Läänemere keskmine veetase) 1,17 sülda (2,5 m).

AD 1799
Tallinna sadamas süvendati sõjasadama basseini ning rajati rannale uusi patareisid.