Kohe uue aasta esimesel päeval heitis Tallinna tabanud torm sadamas talvituvad laevad kaldale, pööramata kaitsemuulile vähimatki tähelepanu.
Otsekui jätkuks halvaendelisele uusaastatervitusele, algas taas sõda, mis on kirjutanud end ajalukku Põhjasõja nime all. Rootsi kuningriigi vastu astusid kõik, kellele ta ülevõim Läänemerel vastukarva oli. Venemaa, Saksimaa ja Taani olid sõlminud liidu juba eelmisel aastal ning nendega liitus osa Liivimaa aadlist eesotsas. Hiljem lõid kampa veel Preisimaa ja Hannover.
Vene Mereministeeriumi arhiividokumendid räägivad, et Peeter I oli lasknud selle aasta suvel uurida Eesti läänerannikut Tallinnast Pärnuni ja samuti Lääne-Eesti saarestikku, et leida sõjasadama jaoks sobiv koht.
Tallinna eelised köitsid Peeter I tähelepanu ning ta hakkas kavandama sadama väljaehitamist ja kindlustamist tõsise strateegia tarvis. Pea kutsuti Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna esindajad Peterburisse andma aru oma tuludest ja raha kasutamisest pärast 1710. aastat. Sellega seoses esitas tsaar sadama asjus juba kindlaid nõudmisi. Eesti ranniku kohale kinnistus aga kaheks aastasajaks uus märksõna – “sõjasadam”. Suure strateegia kõrval mängis siin oma osa ka see tõsiasi, et Tallinna lahe soolases vees puulaeva plangud nii ruttu ei pehkinud, kui Neeva suudmeala magedas vees.
Suvel väljusid vene sõjalaevad Kronschlotist ning koos Tallinnas talvitanud alustega võeti kurss Rogerwieki (Paldiski), mis tõlkes tähendas “rukkisaare lahte”. Peeter I vaatas koha üle, käskis teha ümbruse plaani ja mõõta lahes sügavusi.
Tsaari parem käsi tehnikavallas – parun Johann Ludwig Luberas von Pott, kes oli tudeerinud inseneriteadust Prantsusmaal, sai käsu teha Tallinna lahel põhjalikud mõõtmised ja otsida kaitsemuulile selline koht, kus ta reidi tormi eest varjaks. Sügavust mõõdeti Paljassaarest kuni lahe idakaldani. Luberas tegi kindlaks, et ainuke koht, kus muul võinuks püstitatud eesmärki teenida, asus Paljassaarest viis versta (5,3 km) eemal, kuid seal oli ligemale 20 sülda (43 m) vett. Selline ülesanne käis isegi Vene tsaarile üle jõu ning valida tuli midagi jõukohasemat. Hakatigi hoolega taastama purustatud sadamaehitisi, võttes aluseks arhitekt Le Blongi tehtud projekti. Peeter I viibis ise võõrsil, kuid saatis sealt korraldusi ehitustööde hoogustamiseks.
Juba eelmisel suvel oli veetud Soomest Rogerwieki palke lisaks ning hakatud murdma paekivi, et lahe jäätudes võiks tööd alustada. Jää pealt oli hõlbus merepõhja vaiu rammida ja kive puistata. Abiks soldatitele toodi kohale hulgaliselt sunnitöölisi ning selle tööväe majutamiseks püstitati kasarmud. Talve hakul käis kohal ka Kronschloti ja Tallinna sadamatööde juhataja insener-kapten Edward Lane, kes esitas keisrile asja kohta oma plaani. See pälvis Peetri heakskiidu ning inglane määrati ehituse peaülevaatajaks. Ent vaatamata põhjalikele ettevalmistustele ei võtnud töö eriti hoogu. Lane lähetati Laadoga äärde kanalit ehitama, nappus tuli rahast ega olnud ka kohapeal suuremat tegutsemislusti.
Ega Tallinnagi päris ära unustatud. Peeter I käsul loodud Admiraliteedi töökojad olid kujunenud oma 250 töölisega linna esimeseks suuremaks tööstusettevõtteks. 1797. aasta linnaplaan näitab, et tehtud oli sadamas Peetri ajal küllaltki palju. Admiraliteedi kanali kaldale oli ehitatud sõjaväekasarmuid ja Admiraliteedi hooneid, läänemuuli otsa juurde rannale oli sadama kaitseks rajatud suurtükipatarei ning merre, kaubasillast lõuna poole – fort. Oli veetorustik ja tõrvakeetmise köök.
Suvel käis Peeter I nii Tallinnas kui Rogerwiekis ja ütles sadamate kohta oma lõpliku sõna. Rogerwiekis pani ta taas muulile sümboolse põhjakivi ja andis selle ehitamiseks omaenda käega tehtud joonise. Ka näitas ta kätte linna, sõjasadama, kaubasadama ja tuletorni õiged asukohad ning käskis rajada laevatehase. Põhilised tööd otsustati teha saabuval talvel.
Pakane külmetas jää Rogerwieki lahel parajalt tugevaks ning ehitustööd läksid käima.
Tallinna sadama kohta ütles Peeter I: “Säilitada praeguses seisukorras, aga kui Rogerwiek saab relvastatud, siis kaaluda, kas Reveli sõjasadamat ja kindlust üldse on vaja.”
Katariina I lõpukuudel otsustas Venemaa tegelik võim – Ülemsalanõukogu, mille eesotsas oli vürst Menšikov – Rogerwieki väljaehitamise asemel tugevdada Tallinna sadama kaitset. Tallinnas seisid sõjalaevad ning neid teenindasid Admiraliteedi töökojad. Luberase juhtimisel hakatigi ehitama kaitserajatisi Paljassaarele ja Naissaarele.
Aastavahetusest üle tulnud talv oli enneolematult karm – viimane laev oli sadamasse saabunud 1. detsembril – ning Läänemeri külmus kaldast kaldani kinni. Viimati oli taolisest räägitud sajand tagasi.
Keisrinna ukaasiga toodi taas sõjalaevad Tallinna ning asuti korrastama sadamat ja reidi. Lagunenud rajatiste ülevaatamiseks kohale kutsutud Johann Ludwig von Luberas, kes 30 aastat tagasi seda ehitust oli alustanud, kandis valitsejannale ette, et vana sadama kordategemine läheb kallimaks kui uue ehitamine. Uue sadama soovitas Luberas nihutada lääne poole, rohkem tuulevarju, kus seda oleks ka Paljassaare rannapatareidest kergem kaitsta. Idapoolseid kindlustusi pidas nõustaja ülearusteks ja pani ette need lammutada. Jelizaveta Petrovna sellele vastu ei vaielnud, kuid otsustas siiski asuda esmajoones ellu viima oma isa kavatsust rajada sõjasadam Rogerwieki. Selles Peeter I meelispaigas oli kogu aeg millegi kallal nokitsetud.
Eelmisel aastal Rogerwiekis surnud von Bradke asemele määrati ehitust juhtima kindralmajor Schilling, kes ettekannete kirjutamise kõrval ka mingi esialgse sildumiskoha valmis kõpitses. Mõni aeg hiljem kujuneski sellest väikelaevadele kaubasadam.
Tallinna lahest väljasõidu hõlbustamiseks ehitati Suurupi sihttuletornidest esimene – ülemine tuletorn.
Jelizaveta Petrovna surma järel kiire kõrvaldamiseni troonil istunud Peeter III pidi nõuandjate ettepanekul Rogerwiekis ehitustööd lõpetama, sest riigikassa oli tühi. Sunnitöölised saadeti teele Siberisse Nertšinski kaevanduste poole.
Läänemere sadamate peadirektoriks määratud kirju elusaatusega krahv Burkhard Christoph von Münnich alustas oma ametikohustuste täitmist aruandega Tallinna sadama seisukorra kohta. Aruandes rõhutas Münnich, et on vaja tõsiselt mõtelda Tallinna sadama korrastamise peale. Asja arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Rogerwieki kohana, kuhu laevad saaksid minna tormi eest pakku. Tallinna sadam tuli ehitada Luberase projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10 liinilaeva, 10 fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (u.5,8 m) veepinnast.
Kinnitati Münnichi esitatud Tallinna uue sadama projekt.
Mahapeetud Vene-Rootsi sõja taustal oli selgelt näha, et suurem osa Venemaa Läänemere laevastikust selle kolme aasta jooksul Tallinna sadamat kasutas. Insener-polkovnik De-Witt koostaski uue sõjasadama projekti, veel palju vägevama, kui oli olnud eelmine. Uus sadam oleks koosnenud viiest lahusolevast muulist ning üks neist olnuks ühenduses rannaga väljaspool läänemuuli. Paberil jõudis taoline muul aastatuhande lõpukümnendisse välja. Uus sadam pidi mahutama 50 liinilaeva ja 20 fregatti. Kuid nagu vägev värk ikka, kutsus ka see projekt esile vaidlusi, mistõttu ta teoks saamine lükkus edasi. Seni tuli hoida sadamat kaitseseisukorras. De-Witt’e plaanist jäi alles hädapärasem.
Puuvill oli saavutanud Tallinna ajaloolise firmamärgi – lina üle võidu. Sadama kaudu toodi puuvillakaupa sisse 503 000 rubla väärtuses ning selle osakaal kogu sisseveos oli tõusnud juba 34 protsendini.
Tallinna sadamas, mida oli pärast Peeter I surma vaid jupiti remonditud, ehitati rootsiaegsest kaubasillast (Kaupmehe sild) põhja poole kaitsetamm, mida kutsuti “läänemuuliks” (Lääne pulvärk). Siis moodustas ta veel terviku hiljem eraldunud lõunamuuliga. Muuli pealisehitis koos lainekaitse brustveriga (rinnatis) toetus kividega täidetud palk-kärgkastidele, millest osa oli paigaldatud juba Peeter I ajal. Läänemuul oli ette nähtud sõjalaevade jaoks, kuna olemasolev sadamasild ei pakkunud selleks piisavalt ruumi ega varju. Kaubasadam jäi sõjasadama kõrvale Kaupmehe silla juurde. Viimane kujutas endast vaiadele rajatud palkaluse ja puulaudisega tarindit, mille pikkus oli 150 sülda (320 m), keskmine laius 6 sülda (12,8 m) ning kõrgus üle Kroonlinna nulli (Läänemere keskmine veetase) 1,17 sülda (2,5 m).
Tallinna sadamas süvendati sõjasadama basseini ning rajati rannale uusi patareisid.
Vanasadama reisiterminalide juures on võimalik reisijate pealevõtmiseks ja mahapanekuks lühiajaliselt tasuta parkida – selleks on nii A- kui D-terminali juures Kiss&Sail parklad. Kiss&Sail parklad on kasutamiseks nii erasõidukitele, mittelepingulistele taksodele kui ka sõidujagamis-app’ide sõidukitele (Bolt, Uber, Yandex jne). Otse terminali uste ette pääsevad vaid lepingulised taksod (Tallink, Tulika). Terminalide ees on lubatud lühiajaliselt parkida ainult bussidel.