Pärast kauakestnud ehitustöid valmis Tallinna sadamas tormis purunenud sadamasilla asemele uus sild ning parandati vahitorn.
Gustav II Adolfi ettepanekul renditi kõigi Soome lahe äärsete linnade (peale Viiburi) tollid kuni 1629. aastani Tallinnale ning rendilepingu järgi jäid selles piirkonnas välismaa kaupmeeste ainsateks laolinnadeks Tallinn ja Viiburi.
Jaanuaris saabus Gustav II Adolf Tallinna. Kohtumisel raehärradega nõudis kuningas, et linn hakkaks võtma sissetoodavatelt kaupadelt väiketolli. Kui raehärrad Tallinna senist külgetõmmet säilitada püüdes sellele ägedalt vastu vaidlesid, sai Gustav Adolfil hing täis ning ta lubas avada kõik tema valduses olevad sadamad vabakaubanduseks, et Tallinn “oma privileegide sisse ära kärvaks”. See tegi jutule lõpu, kuid sisuliselt venitati väiketolliga 1630. aastani. Olgu öeldud, et mitte kõik Tallinna tulud ei jäänud linna vajaduste katteks, vaid osa läks Rootsi Kuningriigile.
Eestimaal ja Liivimaal seati sisse kindel maks – litsents sadamaid läbinud kaupadelt. Selle maksu suuruseks oli keskmiselt 2-5 protsenti kauba maksumusest.
Tallinna lihunikud said Gustav II Adolfilt privileegi võtta Eesti ja Läti sadamates vastu üle mere toodud elusaid loomi.
Sellest aastast pärineval Tallinna plaani koopial on näha pikka üksikut muuli sirutumas rannalt ida suunas. Muuli otsa juurde on märgitud vahitorni (sadamatorn) asukoht. Torn pidi siis olema juba saja aasta vanune.
Detsembris saabus saksa õpetlane, diplomaat ja rännumees Adam Olearius saatuse tahtel Tallinna, kus peatus tervelt kolmteist nädalat. Teadusemehe täpsusega jäädvustas ta paberile kauni tornisakilise linna koos sadamaga rannaväravate ees. Adam Olearius on jätnud Tallinna sadama kohta päranduseks nii pilte kui kirjaridu. Viimast korda külastas Olearius Tallinna 1649. aastal ning visandas siis linnast juba uuemaid vaateid.
Eesti ja Rootsi vahel seati sisse ülemerepostiühendus ning kuna postilaevad võtsid peale ka reisihimulisi, tähendas see reisijate vedu juba sõiduplaani järgi. Postiliin Stockholmi kulges üle Porkkala, Turu ja Ahvenamaa ning mõne aasta pärast lisandus ka Stockholmi otseliin. Mõlemale liinile pani punkti järgmist sajandit alustanud Põhjasõda – postiliinile koos Tallinna langemisega, otseliin lõpetas juba siis, kui sõda pihta hakkas.
Tallinnas tegi sadama ummistumine ballasti – liiva ja kividega –, mis tühjalt tulnud laevadelt enne lasti pealevõtmist üle parda heideti, linnale tõsist muret. Maikuus sõlmiski raad hollandi madruse Heinrich Johansoniga lepingu sadama puhastamiseks ja süvendamiseks ning lähetas mehe välismaale, hankima tarvilikke riistu ja seadmeid. Seejärel teatas raad Eestimaa kindralkuberner Erik Oxenstiernale, et linn kavatseb Jumala nimel teha sadama süvendamisega algust. Ühtlasi paluti kuberneril kutsuda kohale asjatundja Lorenz Lucht, kes oli varem Tallinna sadamas ühe põhjaläinud laeva veepinnale tõstnud, et too teeks enne hollandlase naasmist vajalikud joonised.
Sadama korrashoid nõudis raha ning see pidi tulema peremehe kukrust. Rootsi riik pidaski vajalikuks ilmutada mõistvat suhtumist. Kuninganna Kristina andis korralduse Tallinna sadama “parandamiseks ja laiendamiseks”. Sadama “vaiarahasid” võis edaspidi kasutada üksnes sadama korrastamiseks. Sadamamaksu kasutamise sihtotstarbel kinnitas hiljem ka kuningas Karl XI oma otsusega.
Läänemeri oli kaldast kaldani jääs.
Tallinnas rajati linna vanimaid kaubakontoreid “Thomas Clayhills & Son” (asutati Šotimaal Dundees AD 1633), mis sajandite jooksul sai Tallinna sadamas suureks tegijaks ning üksiti osaks selle ajaloost.
Paul von Esseni koostatud Tallinna plaanil kujutab sadam endast sirget merre ulatuvat sadamasilda, mis algas Rannavärava juurest ja lõppes praeguse Sadama tänava kohal, ning sillast lääne pool rööpselt merre rajatud kivist muuli. See plaan on vanimaks säilinud algupäraseks dokumendiks, millele on kantud Tallinna sadam.
Kehtestati sadama kasutamise eeskirjad ning selleks oli põhjust. Ainuüksi Tallinna kaupmeestele-reederitele kuulus tollal ligemale 30 laeva. Ka sildumiskohti oli lahesoppides rohkem kui üks – mündrike paadid seisid praeguse elektrijaama kandis vallikraavi äravoolukanali suudmes, soola toodi reidilt paatidega merepatarei varju, kala aga viidi Kalaranda ja Kadrioru randa.
Rootsi insener Samuel Waxelbergi koostatud Tallinna plaanil kujutab sadam endast üksikut merre ulatuvat sadamasilda. Läänepoolse muuli asemel seisab meres vaid vahimaja. Linnaplaan ise paistab silma üksikasjade poolest, mille seas on ka tolleaegse Härjapea jõe kaheksa vee jõul töötavat veskit ja värkstuba. J.Holmbergi koostatud plaanil on aga mõlemad, blokhaus ja muul. Ilmselt oli muul ikkagi olemas, sest vahimaja poleks kunagi ehitatud merre, ning silda tuli tormilainete eest kaitsta. Insener Waxelberg lihtsalt ei kandnud plaanile lagunenud rajatist, mis võis toetuda vaid merre puistatud kividele ning oli seetõttu vajunud koos muuliga juba suuremalt osalt allapoole veepinda. Usutavasti ei kasutatud enam ka vahimaja, sest 1532. aastast valvas sadamat vahitorn.
Esmakordselt on mainitud kirjasõnas Muuga lahte, mille rannale rajati kauges tulevikus Läänemere üks võimsamaid sadamaid.
Vanasadama reisiterminalide juures on võimalik reisijate pealevõtmiseks ja mahapanekuks lühiajaliselt tasuta parkida – selleks on nii A- kui D-terminali juures Kiss&Sail parklad. Kiss&Sail parklad on kasutamiseks nii erasõidukitele, mittelepingulistele taksodele kui ka sõidujagamis-app’ide sõidukitele (Bolt, Uber, Yandex jne). Otse terminali uste ette pääsevad vaid lepingulised taksod (Tallink, Tulika). Terminalide ees on lubatud lühiajaliselt parkida ainult bussidel.